Kuulge nüüd, kodanikud, ma räägin teile loo. Esmapilgul tundub see täielik tühiasi. Tegelikult aga oli inimene kübeke veel, ja ta oleks võinud süüdi jääda milleski, mida ta polnud teinud. Aga minu meelest tuleb inimesele aus nimi tagasi anda.
See jant leidis aset täiesti tavalises Sillamäe kortermaja parklas, kus meie auväärt juht Vadim Runke, ülima kohusetundliku inimesena, pargis oma tööautot, väikest kaubikut Citroën Jumper.
Ja siis, pilduge ette, ilmub naaber.
«Te kriimustasite mu KIA-d, kallis Vadim. Palun vastake kindlustuse kaudu.»
Vadim on muidugi hämmingus. Vaatab seda KIA-d: seal on kriimu. Vaatab oma Citroëni: see on puhas nagu imiku mõte. Pöördub naabri poole:
«Palun võrdleme kahjustusi. Kus on minu kaitseraua kõrgus ja kus teie kriimu kõrgus?»
Aga naaber, inimesena, kes on süüdlase juba paika pannud, ei tunne erilist huvi võrdlemise vastu. Ta eelistas lühikest suhtlust läbi uksekõne seadme. Et kindlustusfirma saab asjaga hakkama. Noh, saab hakkama, siis saab hakkama.
Ent Vadim osutus asjalikuks meheks. Selle asemel, et hakata kõrgendatud toonil vaidlema, võttis ta rullmõõdu ja hakkas mõõtma. Ja siis selgus üks huvitav asi.
KIA kahjustused asusid kõrgusel umbes 48–54 cm maapinnast. Kõik Citroëni detailid, mis selle kohaga teoreetiliselt kokku oleks võinud puutuda, paiknesid aga tunduvalt kõrgemal. Tuli välja veidra pildiga lugu.
Kui uskuda naabri versiooni, siis suutis kaubik kuidagi autot kriimustada, jätmata iseendale vähimatki kokkupuute jälge. Ei kriimu. Ei hõõrdumist. Ei võõrast värvi. Ühesõnaga, füüsika hakkas imelikke küsimusi tekitama.
Siis pöördus Vadim minu poole. Ma palusin tal teha lisafotosid, üle kontrollida mõõdud ja fikseerida kõik võimalikult detailselt. Pärast seda tuli ainult rahulikult faktid ritta panna ja Eesti seaduste tundmist rakendada.
Kannatanu aga pöördus politseisse.
Peamiseks tunnistajaks selles loos ei osutunud mitte naaber ega kellegi oletused. Peamiseks tunnistajaks sai rullmõõt. Fotode ja mõõtmiste põhjal koostasin ma kindlustusfirmale põhjaliku vastuväite. Punkt-punktilt selgitasin, miks pakutud kokkupõrke versioon tehniliselt ei pea paika, tõin välja põhjusliku seose puudumise autode kahjustuste vahel ja juhtisin tähelepanu objektiivsetele mõõtudele.
Ilma emotsioonideta.
Ilma suurte süüdistusteta.
Ainult faktid, fotod ja sentimeetrid.
Ja mis te arvate? Mõne aja pärast tuleb vastus PZU-st:
Politsei ei tuvastanud Citroëni osalust intsidendis. Avaldaja loobus edasistest pretensioonidest. Asi nr 1365325 suletud.
Kõik. Loobutus.
Tulemus:
✔ Juht Vadim Runke on täielikult õigeks mõistetud.
✔ Mingeid väljamakseid võõraste kahjustuste eest pole.
✔ Firma maine päästetud.
✔ Kindlustusjuhtum lõpetatud.
Aga moraal on lihtne, kodanikud.
Vahel ei otsusta asja saatust mitte suured sõnad ega kellegi teise enesekindlus. Vahel otsustavad selle rullmõõt, mõni hea foto ja korralikult koostatud kiri.
Sest kindlustuses, nagu ka elus üldse, ei piisa sellest, et öelda: «Tema tegi seda.» Tuleb ka tõestada, et tema tõesti tegi seda.